Sunday, November 28, 2010

Jutt iseendaga 1


- Mis sa arvad, kas see on normaalne? Kas see, mis praegu toimub, on sinu meelest jätkusuutlik? Kas see kõik võib olla edasiviiv?

- Ei-ei, ei.. see on naeruväärne.. ei.

Väga kahju, et inimesed ei näe enda ümber, neid detaile, mis nii tähtsad on. Nad ei näe puud, nad ei näe lund, nad ei näe taevast ja seal olevaid tähti. Kogu tähelepanu läheb öösel põlevate laternatele, mis on palju säravamad, kui taevas olevad tähed, ja pilvedele, mis on tekkinud inimeste haiglasest lollusest. Ei ole raske arvata, miks..

Ma tangin oma autot bensiiniga, autot, mis viib mind lähedal asuvasse poodi. Jah, ma ei viitsi kõndida ja pigem põletan kütust, mis paneb auto käima; ma põletan Maa verd, et laiskusest ei saaks minu saatus. Lihtne. Kuid see ei ole sinu, minu, nende ja ka nende probleem, ma teen seda sellepärast, et mul on raha ja mul on auto. Ma teen seda sellepärast, et ma pean oma auto tankima ja mul on see võimalus olemas. Ma teen seda sellepärast, et on olemas nafta kaevandused ja on olemas tanklad. Ma teen seda sellepärast, et ma ei mõtle tagajärgedele, ma ei mõtle naftast, ma ei mõtle saastavusest, ma ei mõtle sellele, mida teised minust arvavad. Mul on suva ja ma teen seda, mida tahan. Vaba maa ja see on minu otsus. Ma suren nii kui nii varsti ära, milleks siis mõelda tagajärgedele? See on meie ühiskonnas tavaline ja aktsepteeritav. Inimesed austavad mind, sest ma tahan, et nad seda teeksid. Tegelikult sellepärast mul see auto ongi: see on suur, kirevat värvi, sõidab kiiresti ja veatult. Sellel on ilusad veljed ja veel palju lisasid. Ma armastan seda autot! Ma armastan seda rauatükki, mis kahekümne aasta pärast nagunii hävib või muutub häbiväärseks, sest see on kole ja mitte ökonoomne, liiga suur ja ratastel. See ei ole vaid rauahunnik, millest ma viie aasta pärast tüdinen, see on minu armastus ja uhkus. See on see, mida teised minusugused omada tahavad. Ja minusuguseid on palju, ikka päris palju. Meil on ühised huvid, ühised tavad, ühine taevas ja ühine Maa, ühine puu ja ühine veri.. ja ma ei peagi hoolima..

No comments:

Post a Comment